Rootsi keelt kõnelev vähemus elas (ja paarsada neist elab siiani) enamjaolt Eesti loodeosa rannikualadel. Enne Teist maailmasõda oli eestirootslasi umbes 8000. Mõnedel Läti ja Eesti rannikul asuvatel saartel (Ruhnu Riia lahes; Vormsi eestirootslaste “pealinna” Haapsalu lähedal) kõneldi vaid rootsi keelt. Teise maaimasõja tõttu oli enamik eestirootslasi sunnitud kodumaalt lahkuma, kuna Nõukogude sõjavägi nõudis nende asustusala baaside jaoks.
Kui kaua rootsi vähemusgrupp selles piirkonnas on elanud, on üks paljudest mõistatustest selle rahvarühma ajaloos. Nende olemasolu on dokumentaalselt tõestatud 13. sajandi teisest poolest, ent mõned teadlased peavad iseenesestmõistetavaks, et eestirootslased on siin elanud alates viikingiajast, kui mitte kauemgi. Huvitav on fakt, et 1780ndatel aastatel Vene tsaarivõimu ajal (Katariina II) sunniti terve kihelkond kolima oma kodupaigast Hiiumaalt äsja vallutatud aladele Ukrainas Doni jõe ääres. Umbes pooled väljarännanutest jõudsid kohale ning asutasid Gammalsvenskby küla (Vanarootsiküla). Seal elab siiamaani hiiumaarootslaste järeltulijaid, kelle keel ja kultuur on säilinud ka peale 200-aastast viibimist Ukrainas, suur osa sealseid rootslasi aga emigreerus 1920ndatel aastatel Rootsi, kus neil on kodukanditalu Gotlandil Roma kloostri ligidal. Praeguseks on Hiiumaal elavad rootslased juba ammu eestlastega assimileerunud, ent ehk saab tausta teades seletada mõningaid jooni hiiumaa murretes.
Praegusel ajal elab valdav osa eestirootslaste järeltulijaid Rootsis, kus nad on assimileerunud, ent samal ajal on ajalooline pärand elavana hoitud. Üks huvipakkuvaid jooni eestirootslaste ajaloos on nende osaline tagasipöördumine oma endisele kodumaale, seda tänu sellele, et Eesti seaduste kohaselt tagastatakse Nõukogude võimu poolt õigusvastaselt võõrandatud maad ja ehitised endistele omanikele. Enamjaolt tähendab see, et nad rajavad siia suvekodud. Milline tähendus on sellel eestirootsi aladele ja tagasipöördunute identiteedile?
Nimetatud fragmendid Eesti rootsi keelt kõneleva vähemuse ajaloos on vaid skelett, mille ümber on kirjutatud palju uurimistöid. Selle rahvakillu “avastajaks” peetakse baltisaksa teadlast Carl Russwurmi, kes avaldas u. 1850. a. nende keelt ja murdeid – väga vanamoeline rootsi keele variant –, ajalugu, kombeid ning materiaalset ja immateriaalset kultuuri kirjeldava teose. Ehkki eestirootslasi on palju uuritud, on siiski veel terve rida vastuseta küsimusi. Mitmete maade teadlased loodavad erinevate uurimisalade esindajatena vähemalt mõnele neist küsimustest vastuseid leida.
2003. a. oktoobri lõpus peeti Haapsalu lähedal Uuemõisas konverents umbes 40 osavõtjaga Eestist, Rootsist, Soomest, Saksamaalt ja teistest maadest, et arutada viieaastast interdistsiplinaarset rahvusvahelist projekti. Projekt keskendub eestirootsi vähemusgrupi uurimisele paljudest erinevatest aspektidest. Konverentsist võtsid osa tuntud teadlased erinevatelt aladelt, enamik osalejaid olid aga noored teadlased, kes tutvustasid oma magistri- või doktoritööde plaane.
Konverentsil otsustati muuhulgas, et viie aasta jooksul peetakse igal aastal interdistsiplinaarne konverents või seminar, kus tutvustatakse ja arutatakse uurimistöö kulgu. Samuti on plaanis võtta arutlusele üldisi küsimusi vähemusgruppidest ja vähemusuuringutest üldse, osalejateks selle ala teadlased mitmetest maadest nii Euroopa Liidus kui ka väljastpoolt. Näeme seda väljakutsena vähemusuuringute teoreetiliseks ja metoodiliseks arendamiseks – neid konverentse/seminare võiks nimetada vähemusuuringute teadlaste treeninglaagriteks.
Mitte ainult konverentsist osavõtjad, vaid ka mitmed teised teadlased on väljendanud huvi projektis kaasa lüüa. Konverentsil pälvis heakskiitu mõte kasutada kõiki projekti tulemusi multimeediaplaadi (CD-ROMi või ehk koguni DVD) koostamisel, mille abil saaks ka tavahuviline projekti tulemustest osa.
Muidugi avaldatakse uurimuste tulemused teisteski vormides. Valminud on projekti kodulehekülg, kus osalejad saavad üksteisega kontakteeruda ning tulemusi jooksvalt esitada, samuti kogutud andmeid ja mitmesuguseid dokumente alla laadida või muul viisil kasutada. Projekti üks kulukamaid osi ongi andmete kergesti kättesaadavaks tegemine projektist osavõtjatele ning töödeldud kujul tasapisi ka laiemale publikule (murdelindistused, muusika- ja folkloorikogud erinevatest arhiividest, fotod ja dokumentaalfilmid, siiani vähetuntud esemekogud erinevate maade hoidlates, k.a. Venemaal (Peterburi) ja Lätis (Riia)).
Loodame, et see projekt aitab uue kõrgtehnoloogia abil (virtuaalse Pakri-muuseumi loomine on üks tutvustatud projektidest) kaasa vähemusuuringute standardi tõstmisele.
Loodame projekti finantseerida erinevatest allikatest:
era- ja avalikud fondid ja sihtasutused Euroopa Liidust ja Põhjamaadest tervikuna ning rahvuslikud fondid Rootsist, Soomest ja Eestist. Planeerimiskonverents ja kodulehekülg on saanud teoks tänu Bergvalli sihtasutusele Rootsist.
